Nännimüüjate Liit!

Paar nädalat tagasi potsatas mu postkasti kutse reklaamkingituste teemalisele ümarlauale. Korraldajaks kolm konkurenti. Ürituse mõte oli arutada päevakajalisi probleeme ja sobivusel luua midagi ühenduse sarnast.
Eelmine esmaspäev siis käisin ja nägin ümarlaua ära. Kõigepealt soovitaksin lugeda Gunnar Okk´i raamatut ´´ Koosolekute kokaraamat ehk kuidas juhatada inimesi.´´ Suurepärane raamat! 64 lehekülge kerget meelelahutuslikku ja harivat lugemist. Algab sõnadega Murphy seadustest: ´´ Inimesed ja rahvad käituvad ratsionaalselt siis, kui kõik võimalused on ammendatud.´´
Kõik võimalused ei olnud veel ammendatud!
Koosolek kestis ca 2 tundi ja 2/3 sellest oli täiesti raisatud aeg. Kokku tuli 19 ettevõtte esindajat. Üks algataja ei ilmunud kohale, teine oli oma esinemise korralikult ette valmistanud kuid kolmas neist, Aure juht, viis jutu kohe kõrvalisele teemale ja hakkas rääkima hinnapoliitikast. Et nännimüüjad võiksid kokku leppida ikkagi hinnad millega t-särke müüa jne. ( Jah, see on sellesama ettevõtte juht, kes hiljuti sai meedias oma 15 minutit kuulsust virinaga Töötukassa hanke kohta. Et hanget tegi talle täiesti tundmatu isik ja selle isiku pärast muudeti suurettevõtte hanketingimusi üleöö. Me tunneme Aure juhiga teineteist ja oleme kursis üksteise ettevõtetega tegelikult rohkem kui 7 aastat.)
Asi läks teemast väga välja ja enamik kohalolijatest muutusid närviliseks. Esiteks hinnakujundus on alati olnud ja jääb minu arust ka alatiseks ettevõtte siseasjaks. Teiseks lõhnab igasugune kokkulepe hinnakartelli ja kriminaalse paragrahvi järgi.
Vale suu saadi vaikima ning koosolekul lepiti kokku koostöö edendamist laovarude ja kaubatranspordi alal. See peaks kohe ka klienditeeninduse kvaliteedis kajastuma.
Koostööd proovitakse ka ekspordis ja ja probleemsete ettevõtete kohta kajastuvas infovahetuses.
Muidu oli tore aeg ja saadi uute inimestega tuttavaks

Miks on ettevõttel vaja oma blogi. ( ehk siis esimene postitus )

See postitus oleks pidanud olema kõige esimene Reklaamikingi blogis. Kui ettevõtte ainus eesmärk on pappi kokku ajada, siis aja kokkuhoiu mõttes pole vajagi. Pole vaja kodulehte, töötajaid ja kohta mida nimetatakse kontoriks. Reklaamikink on oma kümneaastase tegevusaja jooksul lähtunud oma tegevuses rohkem sotsiaalsest poolest. Kulukam, kuid see eest huvitavam variant. Ja kahjuks on paljugi eelnevast tegutsemisest jäänud üles tähendamata. Julgen öelda, et selle kümne aasta jooksul on üles ehitatud Eesti parim tampatrükikoda. Reklaamikink on ainus ettevõte Eestis, kes ei kasuta trükiplaatide valmistamisel kemikaale ja kasutab trükkimisel keskkonnasõbralikke trükiplaate.
Kunagistest kolleegidest on osad alustanud ettevõtlusega kas samal alal või leidnud oma oskused ja võimalused muus vallas.
Klientidest on saanud sõbrad ja sõpradest kliendid ning lubatud sponsorlus on muutunud metseenluseks, sest kellel enam seda reklaami vaja on. :)
Olen jälginud mõne piiritaguse ettevõtte blogi ja leidnud enda jaoks sealt vägagi häid nippe. Eelkõige uute trükivõimaluste näol. Ja neid peaks ka Reklaamikink edasi jagama.
Paljud avaliku elu tegelased on juba aastaid kurtnud meedia negativismi üle. Viimati ütles Mati Talvik ´´ Kahekõne´´ saates väga õigesti, et meedia on oma kliendid tuksi keeranud. Domineeriv on odav kõmuline meelelahutuslik uudis. Kolm aastat tagasi loobusin ´´Äripäeva´´ tellimusest. Kui müügimees üritas mind tagasi tellijaks saada, siis soovisin ma ajalehest lugeda rohkem positiivseid edulugusid ettevõtjatest keda eeskujuks seada. Loobusin sellepärast, et ei jaksanud enam lugeda kui halvad on kõik Eesti ettevõtjad ja kõigest sellest negatiivsest kajastusest selle ümber. ´´ Me kirjutame sellest mis on päevakajaline!´´ vastas mulle müügimees. Aga mina olen ju klient ja mulle on päevakajaline õppida äri positiivselt majandama!!!
Seega on võimalik ka nö. ´´rohujuure tasandilt´´ hakata kujundama paremat suhtumist ümbritsevasse. Ettevõtte blogi annab võimaluse kajastada ettevõttepoolseid seisukohti igapäeva tegemistes. Ehk kui keegi on sind meedias lauspasaga üle valanud, siis saab olukorda analüüsida ettevõtte poolt. Ja samas vastaspoolt mitte halvustades ja asju kainelt analüüsides ning mõlemapoolsetele puudustele neutraalseid kommentaare andes. Nii sünnivad lahendused.

Kas ettevõtlus on kuritegu?

Olen 17 aastat töötanud reklaamtrükiste äris. Neist 12 viimast aastat omanikuna ettevõtetes. Neli on praeguseks neid kokku olnud ning kõik on tegevust alustanud nullist, ilma palgatöötajateta ning väga väikese käibega. Kuni on tekkinud klientide usaldus ja käibe kasv. On olnud ja kindlasti tuleb ka tulevikus juhtumeid, kus kunagised kolleegid kasutavad minu ja nende ettevõtete nime soodsamate tingimuste saamiseks oma isikliku äri alustamiseks. Praeguseks on sellisest ettevõtluse algusest saanud kuritegu. Vähemasti meediaväljaannete, mida trükitakse kollasele paberile, arust.

Väikeettevõtlus Eestis ongi tegelikult üksainus suur kuritegu. Kuritegu on olukord, kus ettevõttel ei lähe enam hästi ja tekivad võlad. Eelmine aasta pidin kuulama ühe võlausaldaja poolt palgatud esindaja kaudu õhtuti hilja telefonist juttu, kui väga talle ei meeldi situatsioonid, kus võlgnikke viiakse metsa ja pekstakse läbi. Tema kindlasti ei ole selliste situatsioonide poolt. Jah, aasta oli ikka 2009!!! Klounist kodanik taltus alles politsei sekkumise peale.

Ja kui Sa töötajat, tema ausaid silmi ja juttu oled usaldanud, jätnud paberil mõned rikkumised fikseerimata pead hiljem tänuks töövaidluskomisjonis temalt kuulama üsnagi õelaid väljaütlemisi ettevõtte juhi, kunagiste kolleegide ja üleüldse ettevõtte äriplaani kohta.

Kehvad ajad ajavad inimesed tülli ja üksteisega õelutsema. Tavaliselt ei taheta märgata suuremat pilti ja ainuomaseks saab probleemidele vaatamine isikliku huvi tasandilt.

Väga ümmarguselt öeldud, aga siit on vihje sellele, et ajal, mil eestlased üksteist materdavad, tulevad märkamatult me maale pisikesed hiinlased sisse ja siis saamegi endale uued valitsejad (või firmade juhid) keda orjata. Ja kuna me oleme nende jaoks umbkeelsed (ja usk on meil umbusk) ning keegi meist aru ei saa, siis olemegi kõik õnnelikud, sest saame hurjutada ülemusi ning samal ajal rahulikult oma tööd teha.

Jaanuari teises pooles heliseb hommikul telefon. Olen öösel tööd teinud ning võtan selle veidike unisena vastu.

* Tere, olen kollasele paberile trükitava lehe töötaja K ja mul on mõned küsimused.

* Ahah, aeg-ajalt helistatakse mulle ikka lehtedest ja küsitakse kommentaare. No laske tulla siis.

* Kas Te tegite Töötukassa hankes töid?

* Jah, tegin.

* Aga kuidas Te hanke võitsite?

* Küsisin hanke dokumendid, tegin pakkumise ja osad artiklid pakkumisest olid seda väärt et minu käest tellida. Kuidas ma võitsin, küsige hankekomisjonilt, sest ega minagi kõike ei tea.

* Aga kas te tunnete kodanik MP-d ja kas te olete koolivennad Paunveres olnud?

* Muidugi tunnen ja loomulikult oleme ühes koolis käinud sest Paunvere on väike ja ma tean ka praegu vähemalt pooli 300-st tookordsest õpilaskonnast.

* Aga kuidas Te tegelikult hanke võitsite? tuli kärmelt teiseltpoolt uus küsimus.

Mnjah, kas on küsimused seosetud või kuuluvad sellesse madalasse klassi kus minu mõtlemine ei tööta? Proovin täpsustada.

Ei tule kohe see õige sõna meelde ja küsin kas K tahab midagi pahelist teada?

*Ei, mina pole millelelegi vihjanud kõlab vastus.

Aa, meelde tuli.
* Kas tahate leida seost teoga, mille nimi on korruptsioon?

* Ei, mina pole midagi öelnud! tuleb selline koolitüdruku vastus.

* Kuulge, midagi on teie loogikaga viltu või ma ei ole veel ärganud, vastan ma ja palun meilitsi küsimused saata. Saadetaksegi küsimused, aga teemat, mida telefonitsi käsitleti, kirjalikult ei puudutata.

Uued küsimused on kohati virisevad ja mõned puudutavad ettevõtte ärisaladust.

Vähemalt 100 inimest, kes sõpradena, kliendina või külalisena mul töö juurest on viimase kuu jooksul läbi käinud, teavad ka neile vastuseid :)

Kuna ma küsijat ei tunne, siis ärisaladuse osa jätan hiljemaks, kuniks usaldus tekib ja eetilisest seisukohast lähtudes soovitan tehtud tööde kohta kliendilt, ehk töö tellijalt täpsemad andmed võtta. Need andmed on muidugi avalikud ja nagu hiljem välja tuleb, oli küsijal juba kõik olemas.

Järgmisel päeval helistab mulle kollasele paberile trükitava lehe fotograaf ja tahab toodetest pilti teha. Ühtlasi ka minust, kui mul midagi selle vastu ei ole. Olen vastutulelik ja kuigi on väga palju tegemist, sest sõidan õhtul reisile, luban talle päeva peale tooted viia.

Peale lõunat olen kollase paberiga lehe toimetuses ja teeme asjadest pilte. Fotograaf J tahab minust ka pilti teha. No okei. Mul on seljas katkised tööroobad ja kollase liblikaga ning plastmassist nokaga müts aastast 1987. J on hirmus hädas ja küsib kas seda nokamütsi on ikka vaja. Muidugi on, ma ju teen tööd niimoodi! Veel ei anna talle rahu miks ma alati nägusid teen kui ta fotoaparaadi kätte võtab. Seletan talle, et kardan välku. Kutsun ka ajakirjanik K seansile, võib olla on ta tegelikult tore inimene ja alati ei näegi maailmas vandenõuteooriaid. Vestleme. Õigemini küll mina räägin talle kuidas reklaamtrükiste äri töötab. Ta on küll sellest kuulnud, sest mõne päeva jooksul on mulle konkurendid helistanud ja kurtnud, et keegi ajakirjanik pärib selle äri kohta, aga kuidagi ei usu seda, et seda tööd tehaksegi nii nagu kõik kirjeldavad. Kulla K, peab uskuma! Meie eesmärk on oma tööga maailma paremaks muuta. Mina usun, et ajakirjanikud teevad sedasama. Et me oleme kõik positiivsed, sest näeme teistes inimestes ja tegudes head. Jutu käigus panen tähele, et proua ajakirjanik pole just kõige säravam majandusküsimustes ja teadmistest hankest, millest ta küll ise kirjutab. Ühtlasi tundub, et ta ei ole või ei ole tahtnud korralikult läbi lugeda ka tema käes olnud dokumentatsiooni hankemenetluse kohta.

Räägin ka sellest, et lugejana huvitaks mind kui suures osas on konkreetse hanke Töötukassa poolne rahastus ja kui suures osas Euroopa Sotsiaalfondi. Siiani on kirjutistest kõlama jäänud, et hankeks oleks justkui kulutatud töötukindlustuseks makstavaid rahasid. Ja huvitab mind ka, kes ikkagi olid hindamiskomisjonis ning kuidas see töötas. Sest kuigi ma tegin töid, ei teadnud ka mina neid fakte.

* See pole enam oluline, kõlab vastuseks.

* Aga mis siis on oluline?

Ajakirjanik naaldus ettepoole ja vaadates pingsalt minust mööda (tõlkes: ei julgenud otsagi vaadata), vastas: Oluline on see, et kodanik Kurg on tankistina teinud töid Taaralinna ettevõttele MP-Reklaam, millega on seotud tema koolivend MP.

Tsahh, 12 aastat ettevõtlust on korraga solinal kempsust alla tõmmatud. Ei taha küll ise uskuda, et see on minu tõeline pale ning et selle nähtavaks tulemiseks oli nii kaua aega vaja.

Mõtlen oma tutvusringkonna ja ettevõtete kliendibaaside peale. Kas selline närune isik on tõesti selle aja jooksul suutnud hankida omale superaktiivsed ja fantastilised sõbrad ning soetada Vabariigi parimad kliendid? Ning seejuures olla nii laiavalt amoraalne?

Korraks tuleb meelde luuraja, kes hiljuti paljastati ja põhjus, miks ta reeturiks hakkas. Ei ei, mulle pole küll keegi liiga teinud ning kellegi peale ei kanna ma ka vimma. Ning ka tunnustusega on asjad korras.

Mõtlen vanarahva tarkuste ja tegemiste peale. Ega mul juhuslikult pole Kratti soetatud? Äkki on tehtud Puulane või Tohtlane pesukaussi likku? Aga no ei oska lindude ja loomade keelt ning seetõttu pole lootustki peenema käsitöö oskuste jaoks. Või on mõni vainlane maale tulnud ja kõik need muinasjututegelased, kes mind praegu saboteerivad, salaja lattu sokutanud?

Lohutan end sellega, et ta on teada saanud fakti minu teenimise kohta NL kuulsusrikkas tankiväeosas Ida-Saksamaal. Kuigi sel ajal oli 1/6 maakera piiridest minu poolt kaitsmata, sest Hr. Kurg pidi ses külmas raudkastis ilusaid unenägusid vastu võtma.

Nohjah, tema käes on relv ehk sulg ja ega mul polegi enam midagi kosta. Loodan et tegemist on täie mõistuse juures oleva täiskasvanud inimesega ning ta oskab vastutada oma sõnade ja tegude eest. Soovime viisakalt üksteisele head päeva ning lahkume mõlemad oma edaspidiseid töid ja toimetusi tegema...

Nagu kõik on juba aru saanud, on tegemist arvamuslooga. Tegemist on täiesti väljamõeldud isikute, ettevõtete ja asukohamaaga. Tegemist on ühe loo algusega ja need inimesed, kes ei huvitu kollasele paberile trükitavast kirjandusest, ei saagi tegelikult aru saada millest on jutt.

Kirjutaja ei usu, et ajakirjandus on kohati mõjutatav ja manipuleerib faktidega ning et ajakirjandus võib täita poliitilisi või ärilisi tellimusi.

Või minu näol on tegemist äärmiselt naiivse inimesega?!?

Kirjutaja teab praktikast (ja selle praktika on ta saanud oma sõpradelt, headelt tuttavatelt, kolleegidelt, klientidelt), et tegelikult me teeme kõik oma tööd nii nagu seda tööülesanded ette näevad ja et meil kõigil on fantastiliselt toredad huvialad, millega me tegeleme ning seetõttu aitamegi maailma paremaks muuta ilma, et otseselt selleks midagi tegema peaks.

Ago Kurg

AD Mad OÜ

Reklaamikink OÜ

Omanik ja juhatuse liige